| Asusime pikale retkele Luhina sadamast Nasvale ühel 2002. aasta juulikuu vihmase- ja tuulisevõitu ilmaga. Olles hüvastijätuks võrke uurivale kohalikule kalurile viibanud, väljusime Luhina sadama akvatooriumist ja võtsime kursi Paelaiu ja Saaremaa vahele. Pärast mõningast sebimist suutsime tuvastada ka kaks teel ees seisvat suurt kivi, millistest möödusime ohutust kaugusest.
|
 |
Paelaiu traaversis olles võtsime kursi rohkem avamere poole ja juba tunni pärast möödusime ca kilomeetri kauguselt (pildil).
Veel õnnestus meil kilomeetrike edasi seilata, kui mootor jukerdama hakkas ja lõpuks hoopis seisma jäi. Et aerutamine üle poolemeetrises laines ei tundunud kellelegi meelepärane olevat, siis otsustasime ankru vette visata ja asuda meie ebaviikinglikku mootorit parandama. Õnneks piirdus seekord viga ainult õhu sattumisega diisli toitesüsteemi. Kuid tugevalt kõikuvas paadis võttis seegi lihtne töö üle veerand tunni aega. |
 |
| Lõpuks tööle hakanud mootoriga saime siiski mõelda juba reisi jätkamisele. Jaanis asus tüüri (pildil) ja Kristjan sikutas ankru veest välja. Kuna ees seisis retke esimese osa üks igavamaid teelõike, siis asusid Kristjan ja Ain tegelema kõhu täitmisega, nagu viikingitel ikka kombeks on. Kui osa toidust oli ära söödud, vahetas Ain Jaanise tüüris välja. |
 |
| Kuigi esialgses plaanis oli ette nähtud ühe jutiga Luhinalt Nasvale sõita, oli juba poolel teel selge, et läbivettinuna ja külmetades, ei ole see hea mõte. Pärast mõningast, viikingitele sageli omast, üksteise peale karjumist (mootor tegi lihtsalt küllalt valju häält), otsustasime varju minna Kõiguste sadamasse. Selleks ajaks olimegi juba jõudnud viimase neemeni enne Kõiguste lahte(pildil). |
 |
| Enne veel vahetas Kristjan (pildil) tüüris välja Aini. |
 |
| Neemest möödununa hakkasime tasapisi tüürima Kõiguste sadama poole. Merekaardi järgi oleks pidanud meil teel ees seisma madalik ja väike laid. Aga vaatlustega ei õnnestunud meil kumbagi näha, olgugi, et Jaanis (pildil) läks koos binokliga asja lähemalt uurima. Lõpuks selgus, et tänu kõrgele veeseisule, oli laiust näha ainult paar üksikult konutavat kivilahmakat.
|
 |
| Kergendustundega andis Jaanis binokli Ainile, et viimane otsiks üles Kõiguste sadama liitsihi märgid. Ülesanne polnud kergete killast, kuna endiselt sadas vihma ja nähtavus oli üsnagi piiratud. Läks veel jupp aega, enne kui vaatleva Aini välja vahetanud Jaanisel õnnestus silmata Kõiguste sadama maju. Seejärel ahtrisse tulnuna, lubas Jaanis endale hetkeks puhkust (pildil). |
 |
| Aga mitte kauaks. Selgus, et oleme liitsihist tublisti ida pool. Ja et uuesti ohutumasse vette jõuda, tuli juba uurida, mis pakpoordi pool küljes näha on (Pildil). |
 |
Lõppude lõpuks hakkasime pärast tunde kestnud sõitu jõudma Kõiguste külalislahkesse sadamasse (Pildil). Eirates jahtidele mõeldud sissesõidu tähiseid (meie väikese süvise juures, polnud mõtet ringi teha) sõitsime sadamasse sisse ja sildusime jahtidele mõeldud kai ääres. Selgus, et sadamas seisis veel teinegi, paar päeva ennem, Luhinalt kohale jõudnud paat.
Kõiguste sadama baaris sõime ära järele jäänud toidu ja jõime lahke perenaise poolt serveeritud kuuma kohvi, kuniks meie transport Kuressaarde kohale jõudis.
Sõitu Nasva suunas jätkasime nädala pärast, aga sealtmaalt algas meie väikese reisikese II etapp.
|
