Vahase retk ja merehätta sattumine

Viikingipaadiga seilates on selline lugu, et nii nagu jahiga vastutuult krüssata
 ei anna. Läksime ühel ilusal septembrikuu pühapäeval Aini ja Antoniga Vahasele. 
Jalutasime saare rannikul ja nautisime ilusat ilma. Mina korjasin Vahase suuri kadaka- 
marju, et teha talvel hääd Vahase kadakamarja dzinni.
Tagasi Nasvale sõitsime purje all külgtuules mis üha teravamaks ja tugevamaks hak- 
kas keerama. Loode madala toodri juures oli selge, et purjega Nasvale välja ei vea. 
Mootor aga käima ei läinud. Tuul muutus tugevaks ja lasime paadil vaikselt Loode 
poole minna. Seal paistis üks normaalsem koht hädarandumiseks. Panime paadi ank-
rule ja ise jala padavai Nasva poole. Tee Nasvale mööda rannikut oli pikk ja vesine. 
Andis kahlata roos ja soos. Aga paat tuli ka Loodest ära tuua. Järgmisel päeval tõi Ain
aku ratta pakiraami peal laadima. Loode parklast viis sinna, Loode tippu, kuhu olime
sattunud, õnneks mingi rada. Päev hiljem vedasime Kristjaniga aku uuesti paadi peale. 
Kristjan hakkas kohe tagasi minema, et mulle autoga Nasvale vastu jõuda. Mina jän- 
dasin mootoriga, aga see sunnik tööle ei läinud. Starter jupsis ja hakkas juba pimedaks 
minema - ikkagi septembrikuu õhta. Minul polnud muud valikut kui kas väikese tasku- 
lambiga metssigu eemale peletades läbi Loode metsa tagasi minna ja paat jälle sinna 
maha jätta või..  aerude jõul Nasvale ära tõmmata. Õnneks oli selge ja vaikne ilm.
Mees, meri ja tähed taevas.  Veidi enam kui tunniga olin kohal.

Puhastusseadmed	Meremärk	Veetorn	Nasva
Vahase idüll	Vahase rand	Ilusat ilma nautimas	Tulevased merehädalised
Meremärk alati elupäästja, eriti peale hädamaandumist	Sõbraliku meremärgi tehnokamber